17. juunil 2011 kaitses lavakunstikoolis, esimest korda Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ajaloos, teatrikunstialast doktoritööd Anne Türnpu. Tema kirjaliku töö "Trikster loomas maailma ja iseennast" juhendaja oli prof Airi Liimets (PhD, EMTA) ja oponendid: dots Luule Epner (PhD; TÜ, TLÜ) ning prof Arne Merilai (PhD, TÜ).
Kuna loomingulis-uurimusliku doktoriõppe doktoritöö koosneb viiest osast, lisaks teaduslikule kirjalikule uurimusele ka neljast loomingulisest tööst, esitas Anne Türnpu varasemalt hindamiseks ka järgmised loomingulised tööd:
I "Kõnõlivaq külh" - lavakava regimuusika ja triksteripärimusega; II lavastus "Väinämöise lugu"; III 1. lavastuse "Katkuaja lood" idee ja töö kaasdramaturgi, kaaslavastaja, muusikalise kujundaja ja näitlejana; 2. W. Shakespeare'i "Macbeth" - töö kaaslavastaja ja näitlejana; 3. "Runolaulud" - laulukava koostaja ja repetiitor; IV lavastuses "Neli vaadet" muusik.
Anne Türnpule omistati filosoofiadoktori (teatrikunst) kraad.
Doktoritöö teemadega jätkab Anne Türnpu teatrilaval. 26. augustil 2011 tõi ta koos Eva Klemetsi ja Mart Kolditsaga Põhuteatri lavale rahvusvahelise koostööprojekti tulemusena postdramaatilise pärimuslavastuse "Sugrierror.com", kus lisaks eesti näitlejatele osalevad handid, mansid, marid, udmurt ja seto. Projekti kohta rohkem infot intervjuust Anne Türnpuga, Janar Ala arvustusest Postimehes ja Klassikaraadio saatest Delta (26.08.2011).
Anne Türnpu kirjaliku tööga on võimalik tutvuda EMTA raamatukogus, elektroonilises väitekirjade kogus (siin) ja töö abstraktiga alljärgnevalt:
Käesolevas doktoritöös "Trikster loomas maailma ja iseennast" püütakse pärimusliku kultuuri mütoloogilisest tegelasest triksterist lähtudes üles ehitada lavastajakeskne teatrimudel, mis oleks kasutatav postmodernistliku ning valdavalt lavastajakeskse teatriprotsessi interpreteerimisel, sest lavastaja kui suhteliselt uus fenomen ja amet teatrimaailmas ei ole senini leidnud kohta uurijate nn suurtes teatrimudelites. Tuginedes teaduslikule kirjandusele folkloristika, võrdleva usundiloo, teoloogia, sotsioloogia, filosoofia ja teatriteaduse valdkonnast, kirjeldatakse antud fenomenoloogilis-hermeneutilises uurimuses triksteri fenomeni ning interpreteeritakse teda konstruktina, mis aitaks avardada lavastaja kui sellise funktsioonide ja rollide mõistmist teatrimaailmas (ja minus kui lavastajas). Triksteri konstrukti puhul keskendutakse sealjuures tasandile, mis võimaldab üheaegselt ühendada kõiki teda iseloomustavaid polaarsusi, ning leida samalaadne tasand ka lavastajast kõnelemiseks. Kui triksteri puhul osutub selliseks ühendavaks tasandiks sakraalne dimensioon, siis lavastaja korral võiks sellena käsitada fiktsionaalset maailma, mis näitleja ja publiku vahel tekkiva virtuaalse ruumi kaudu kehtestub fiktsionaalseks reaalsuseks. Just olemasolevaks saamine, mis kaasneb eelkirjeldatud protsessiga, ongi fiktsionaalse maailma pürgimus, mis on ka iga triksteri tung, mis paneb ta otsima lavastajat. Selliselt mõistetud teatrimudel peaks aitama ka traditsioonilise elulaadi kandjatel suhestuda teatriga mitte kui ideoloogilise survevahendiga, vaid kui omakultuuri tööriistaga, mis taasloob kogukonnaliikmete reaalsuskäsitlust - traditsiooni.
Käesoleva töö näol on tegemist triksteri mõiste esmakordse käsitlusega teatri kontekstis.
