Eesti Ekspress nr 24 (238), 21.06.1994, lk B2, B3.

16. lend: vaikne vastukaal?

 Sel sügisel teatritesse suunduvast Lavakunstikateedri 16. lennust on enamasti ikka hästi kirjutatud. See võiks ju valvsaks teha: kas kunstis tohib ikka kõigile meeldida? Aga kui nad osutusidki mingiks siin ja praegu väga vajalikuks tasakaalukeeleks? Täitsid täpselt sõnastamatut ühiskondlikku ootust? Ehk selles peitubki 16. lennu fenomen, arvab Lea Tormis.

Kunst pürgib alati taskaalustatuse poole. Isegi kui kultuurisituatsioon mõnel ajahetkel pigem kaosena mõjub. Öelgu moodsad teooriad mida tahes: (varjatud) eesmärk on (liikuv) tasakaal. Vähemalt niikaua, kui inimene on inimene (mitte virtuaalse tegelikkuse ripats), maksavad näitekunsti puhul eelkõige loodusseadused. Stanislavski süsteemi (pilatud ainult nende poolt, kes seda ei tunne), kus mingit süsteemi õeti polegi, onainult põhimõtted – selle olematu süsteemi jätkuva eluspüsimise alus ongi toetumine loodusseadustele. Ega kõik muud meetodid – kui nad on tegusad – põhimõttelistes asjades palju erinegi. Kogu teatri õppimine ja õpetamine on lõpuks taandatav sellele, kuidas õppida eneses teadlikult ja tahtlikult käivitama neid loovjõude, mis otseselt teadvusele ega tahtele ei allu.

Seda ei saa vastuvõtueksamitel õieti prognoosida, arvestada, ette näha: kuidas just see inimkooslus teatrikoolis kokku saab, kuidas kujunevad rühmasisesed jõuväljad, kellest saavad liidrid. Saab vaid õppetöö vältel mõjutada ja suunata, mida Ingo Normet, Meeli Sööt jt ka tegid.

Lennu kooliastumisaastal 1990 ei olnud kultuuri väärtustamine veel taandunud. Künism ja sajandilõpu ning “ajaloo lõpu” meeleolude ajakirjanduslik-primitiivne, tüütuseni korratav kuulutamine polnud veel moes. Kultuur ja teater polnud enam ka (poliitiline) vastupanuliikumine, nagu varem. Neil oli lihtsalt huvitav, oli vastutustunne oma valiku eest, oli arusaam, et on mõtet õppida. Vist kõike seda, pluss tegurid, mida ära ei seleta. Teater (ja teatrikool) peabki ilmutama seda, mida veel keegi täpselt ei tea, aga mis on õhus.

Kuni meie teatriilm (ja elu üleni) oli veel suhteliselt suletud süsteem, oli tajutav “ühiskondlik tellimus” atraktiivsete, eredate, isepäiste noortekoosluste järele. Kalju Komissarovi juhendatud lennud näitasid, kui vajalik – ja ka kunstiliselt võimalik – see on. Tänaseks on nad end teatris tõestanud ja tõestamas.

Tahaks loota, et muutunud õhustikus suudavad end ka kooliväliselt tõestada tänasedki lõpetanud, kes tulid avalikkusse kuidagi vaikselt. Ilmutasid end samm-sammult – algul õpilasliku, siis ikka süvenenuma – sõbraliku loomekooslusena. Nad pole (küllap ka tänu õpetajatele) allunud kõmuajakirjanduslikele provokatsioonidele ega mõjuva imago loomise vaevadele. Aga on sellest hoolimata oma nägu: igaüks eraldi ja kõik koos.

Kummaline tagantjärele mõelda: see kursus oleks võinud kergesti hoopis ära jääda! Tundus, et on noorte näitlejate üleproduktsioon, algasid ümberkorraldused koolisüsteemis, polnud silmapiiril kursusejuhendajat, puudus varasem sundus: “iga kahe aasta tagant”.

Ja äkki Ingo Normet nõustus. Osutudes oma rahulikul, tasakaalukal, enesessesulgunudki moel õigeks meheks õigel ajal. Asjalikuks organisaatoriks, korraldajaks, täpsusenõudjaks, ametioskuse (mille sisse käib ka lugemus) väärtustajaks. Maailm oli vahepeal lahti läinud ja tehti tõeks tuntud tähendamissõna Nuustakul ja Pariisis käimisest – õkva vastupidi: enne Avignoni, siis Kaika suveülikooli Võrumaal. Panso ütlus – meetod iseenesest ei maksa tuhkagi, iga meetodiga võib teha nii häid kui halbu lavastusi – kehtib ka pedagoogikas. Loeb tulemus. (Praegushetkel võib mõni küll ka oskamatuse ja harimatuse meetodiks kuulutada, aga tulemuse asemel kõlab siis tühi kaagutamine.)

Loominguline sisekonkurents toimib teatrikooliski. Mida lähemale lõpetamisele, seda tuntavamalt. Kuid äärmustes võib sel peale stimuleeriva ka destruktiivne ja segav tähendus olla. 16. lend pole äärmuslik olnud. Töötas üksmeelselt, üksteist hoidvalt ja toetavalt.

See on tänapäeval kahjuks küllalt erandlik (tekitab õppejõududes positiivset nostalgiat). Ühtse tegutsemise vaim kergendas ka “problemaatilisemate” õppurite kaasahaaramist: lõpetamisel oli tase üsna ühtlane. Kes ajakirjanikest praegu “tippe” loetleb, ei teagi, et mõni nimetatutest on ka küsimärgi all olnud.

Ühtse pere kodu- ja turvatunne, mida kooliaeg andis, peaks teatrielu tänases turumajanduslikus julmuses sisemist pidet pakkuma. Neid noori pole ka seni kasvuhoones hoitud, aga võib-olla on neis vähe praegusele elule omast agressiivsust, et läbi lüüa?

Ei taha kedagi idealiseerida ega ka võimalike ohtude üle ette oiata: elu näitab.

Uus lend on sisuka töö võlust maigu suhu saanud. Kõik diplomitööd olid kujunemiseks olulised ja neid on avalikkuses arutatud – siin pole koht tagantjärele üksipulgi vaagida.

Olen rõõmus, et “Tuhkatriinumäng” neile omaseks ja tänase tähenduse sai. Et viimase-hetke improvisatsiooniline “Nukkude akadeemia” (mis siis, et ebaühtlane) nii puhast lusti, kena stiilitaju ja – ootamatult? – igavese armastajapaari hingekriipivalt tõsiseltvõetavat silmsidet sisaldas.

Näitleja peab olema ülitundliku, aga terve närvikavaga. Praegu eriti, kui lõdvameelne massiteave aina haigluse ja igasugu mutantluse ümber kiheleb (eks “rikaste ja ilusate” ja edukate eputav klantspakend lähe ju kiiresti igavaks).

Mis meiega lahti on, peaks küsima, et loomuldasa vahetud, avalad, heasüdamlikud ja puhtameelselt usalduslikud noored inimesed peaaegu et vanamoodsaina ja harjumatuma tunduvad? Ega need jooned siis elust kuhugi kadunud pole, aga praegu on vaja isiksuslikku küpsust ja siirast julgust, et neid avalikkuse ees avada (seevastu hingesaasta ja pervessuste paljastamine kipub kunstis nagu kohustuslikuks muutuma?).

Teater pakub samastumisvõimalust ka neile, kes on vähem julged sissesöödetud massihoiakutest lahti ütlema. Arvan, et ka sellepärast on 16. lennul olnud palju oma noort publikut.

Diplomilavastustest tundusid eriti olulistena “Kolm õde” ja “Põud ja vihm...”. Neis on tundlikku ajastutaju ja mitmemõõtmelisust (ega siis loomulik ja siiras pea lihtsameelsust tähendama!).

“Kolmes ões” – nagu kohati isegi “Romeos ja Julias” – peegeldus nüüdiselu liikuvus ja ... mingi kummaline põgusus. Tunnete lavaline lahtimängimine, nn suurde plaani toomine mõjuks praegu vist juba ülerõhutamisena. Psühholoogiline teatrilaad on taas muutunud. Intiimselt värelevad hingeliigutused mööduvad hetkelise puudutusena, neile ei keskenduta. (Räägin muidugi heast teatrist.) See pole mitte pealiskaudsus, vaid inimese poolalateadlik kaitsemehhanism. Enesekaitserefleksist tulenev kartus millessegi liialt süveneda – olgu inimvahekordadesse, tundeisse... hirm puruneda, põhjatusse langeda, kui peatuma ja järele mõtlema hakata. ¦apiro paarikümne aasta tagustes T¨ehhovi-lavastustes teadvustasime endale paratamatuse, et ei suuda elu kiireneva pidetuse ja heitlikkusega kohaneda. Nüüd elatakse juba harjumuslikult koos selle tundega – ollakse kohanematusega konanenud? Sellest ehk Pedajase lavastatud “Kolme õe” põgusad, hetkelised haakumised, puudutused, virvendused, kus miski sünnib – ja kohe hajub. Teistmoodi T¨ehhov, kummastav, elu juhuslikkustele alluv, tuulekandlena vibreerides vaatesaalist, s.o elust impulsse vastuvõttev teater. Mis ei välista tundesiirust, inimestevahelist soojust, mõistmist.

Just “Kolmes ões” on üllatavalt palju mõistmispüüdu – isegi traditsiooniliselt-üheselt “paha” Nata¨a puhul. Selles lavastuses on etenduste käigus tekkinud ka huvitavaid sisemisi liikumisi-muutusi, sõltuvalt osatäitjate endi kujunemisest. (Teisalt on see vähendanud lavastusterviku stabiilsust, on olnud ka “ärakukkunud”, mitte käivitunud etendusi.)

“Põud ja vihm...” on minu meelest Normeti tänini parim lavastus. Ja kursusele eriti oluline. Näidendi mõtteilma ja keele omakstegemine on juba ise väärtus, nende elav saalivahendamine samuti. Kui korduvalt vaadata, tõusevad ka mõned puudujäägid silma ette, aga esimene kord oli tõeline elamus. Kuidas “matsi põhja”, mis meil jätkuvalt geenides on, tänaste noortega lavale tuua? Teatraalse märgina, stiliseeringuna? Toompea tinglik väikelava andis võõrituse, mis sisemist tõesust esile tõstis. See oli hea lahendus: rikas sõna ja näitleja elav kujutluspilt kunstiliselt tajutud reaalsust esile manamas. Nagu oleksid nii autorid kui ka tegijad ikka veel pisut seda Tammsaare-usku, mis oletab, et just talupoja, matsi “kaudu õnnestub meil kõige kergemini euroopalise intensiivsusega kui mitte mõtelda, siis vähemalt tundagi”?

Hea, et ei püütud vanadust väliselt mängida või pelgalt “tüüpi teha”. Nooruke teatrikooli poiss istub vanaperemehena teatraalselt tingliku talulaua otsas ja uurib ajalehest sajandialguse maailmapõlengu lõhnaga sündmusi – ja ma näeks nagu läbi tema sisemise tunde eelmisi põlvkondi, neid tegelikke vanamehi, põlvest põlve. Kleenuke linnatüdruk tõstab oma murelikud talumemme silmad – ja ma usun teda.

Ainus, mis läbi muutuvate aegade, teatrilaadide ja väljendusvahendite laval alati mõjub, on inimlik ehtsus. Et see jääks!

Elu me ümber teatraliseerub üha enam, agakahjuks mitte selles kenas renessansi-aegses mõttes, mil öeldi, et “kogu maailm teeb näitemängu”. Enesemüümise sunduses ja hädas, kus igaüks peab oskama end ise efektselt välja pakkuda ja üles kiita, haaravad teisedki kunstialad (poliitikateatrist rääkimata) aina (palaganliku) teatritegemise ja etendamise järele.

Sellel taustal tulebki teatrikoolis, et elu tasakaalustada, sisendada küll toimetulekuvalmidust ja loovat eneseusku, aga mitte enesemüümise osavust! Töölesuunamist enam pole. Ent see lend on tervikuna ilma suurema kära ja reklaamita kindlustatud lepingutega kutselistes teatrites. Järelikult: on võimalik end ka teisiti ja veenvamalt maksma panna kui “kõik müügiks” ideoloogiaga.

Tänases kontekstis võikski teater olla mõnes mõttes ehtsam ja tõesem kui elu ümberringi ning pühenduda sellele, milleks on võimeline ainult teater. Mida rohkem odavat väljamüüki ja pealispinnavahtu, seda kaugemale kaob meist põhiline. Teater aga suudab ilmsiks teha kõige tähtsama, mis silmale nähtamatu. Väärtused, mida me elus alati märgata või hinnata ei oska. Võib väljendamatut väljendades kinnitada lootust ja eluusku.

“Vastupanuliikumine” kõlaks täna liiga pateetiliselt. Pigem vaikne vastukaal eluprahi häbitule esiletükkimisele – nii võiks ehk selle lennu sõnumit sõnastada.

lea tormis

Liisa Aibel – “Endla”

Ago Anderson – “Endla”

Margus Jaanovits – “Vanemuine”

Diana Konstantinova – “Endla”

Riho Kütsar - "Vanemuine"

Tõnno Linnas – “Endla”

Mait Malmsten – Draamateater

Triinu Meriste – Noorsooteater

Helena Merzin – “Vanemuine”

Ain Mäeots – “Vanemuine”

Tarmo Männard – Noorsooteater

Andres Puustusmaa – Draamateater

Elina Reinold – Draamateater

Indrek Sammul – Noorsooteater