Eesti
Ekspress nr 24 (238), 21.06.1994, lk B2, B3.
16.
lend: vaikne vastukaal?
Sel
sügisel teatritesse suunduvast Lavakunstikateedri 16. lennust on enamasti ikka
hästi kirjutatud. See võiks ju valvsaks teha: kas kunstis tohib ikka kõigile
meeldida? Aga kui nad osutusidki mingiks siin ja praegu väga vajalikuks
tasakaalukeeleks? Täitsid täpselt sõnastamatut ühiskondlikku ootust? Ehk selles
peitubki 16. lennu fenomen, arvab Lea Tormis.
Kunst pürgib alati taskaalustatuse poole. Isegi kui
kultuurisituatsioon mõnel ajahetkel pigem kaosena mõjub. Öelgu moodsad teooriad
mida tahes: (varjatud) eesmärk on (liikuv) tasakaal. Vähemalt niikaua, kui
inimene on inimene (mitte virtuaalse tegelikkuse ripats), maksavad näitekunsti
puhul eelkõige loodusseadused. Stanislavski süsteemi (pilatud ainult nende
poolt, kes seda ei tunne), kus mingit süsteemi õeti polegi, onainult põhimõtted
– selle olematu süsteemi jätkuva eluspüsimise alus ongi toetumine
loodusseadustele. Ega kõik muud meetodid – kui nad on tegusad – põhimõttelistes
asjades palju erinegi. Kogu teatri õppimine ja õpetamine on lõpuks taandatav
sellele, kuidas õppida eneses teadlikult ja tahtlikult käivitama neid
loovjõude, mis otseselt teadvusele ega tahtele ei allu.
Seda ei saa vastuvõtueksamitel õieti prognoosida,
arvestada, ette näha: kuidas just see inimkooslus
teatrikoolis kokku saab, kuidas kujunevad rühmasisesed jõuväljad, kellest saavad liidrid. Saab vaid õppetöö vältel
mõjutada ja suunata, mida Ingo Normet, Meeli Sööt jt ka tegid.
Lennu kooliastumisaastal 1990 ei olnud kultuuri
väärtustamine veel taandunud. Künism ja sajandilõpu ning “ajaloo lõpu”
meeleolude ajakirjanduslik-primitiivne, tüütuseni korratav kuulutamine polnud
veel moes. Kultuur ja teater polnud enam ka (poliitiline) vastupanuliikumine,
nagu varem. Neil oli lihtsalt huvitav, oli vastutustunne oma valiku eest, oli
arusaam, et on mõtet õppida. Vist kõike seda, pluss tegurid, mida ära ei
seleta. Teater (ja teatrikool) peabki ilmutama seda, mida veel keegi täpselt ei
tea, aga mis on õhus.
Kuni meie teatriilm (ja elu üleni) oli veel suhteliselt suletud süsteem,
oli tajutav “ühiskondlik tellimus” atraktiivsete, eredate, isepäiste
noortekoosluste järele. Kalju Komissarovi juhendatud lennud näitasid, kui
vajalik – ja ka kunstiliselt võimalik – see on. Tänaseks on nad end teatris
tõestanud ja tõestamas.
Tahaks loota, et muutunud õhustikus suudavad end ka
kooliväliselt tõestada tänasedki lõpetanud, kes tulid avalikkusse kuidagi
vaikselt. Ilmutasid end samm-sammult – algul õpilasliku, siis ikka süvenenuma –
sõbraliku loomekooslusena. Nad pole (küllap ka tänu õpetajatele) allunud
kõmuajakirjanduslikele provokatsioonidele ega mõjuva imago loomise vaevadele. Aga on sellest hoolimata oma nägu: igaüks
eraldi ja kõik koos.
Kummaline tagantjärele mõelda: see kursus oleks võinud
kergesti hoopis ära jääda! Tundus, et on noorte näitlejate üleproduktsioon,
algasid ümberkorraldused koolisüsteemis, polnud silmapiiril kursusejuhendajat,
puudus varasem sundus: “iga kahe aasta tagant”.
Ja äkki Ingo Normet nõustus. Osutudes oma rahulikul,
tasakaalukal, enesessesulgunudki moel õigeks meheks õigel ajal. Asjalikuks
organisaatoriks, korraldajaks, täpsusenõudjaks, ametioskuse (mille sisse käib
ka lugemus) väärtustajaks. Maailm oli vahepeal lahti läinud ja tehti tõeks
tuntud tähendamissõna Nuustakul ja Pariisis käimisest – õkva vastupidi: enne
Avignoni, siis Kaika suveülikooli Võrumaal. Panso ütlus – meetod iseenesest ei maksa tuhkagi, iga
meetodiga võib teha nii häid kui halbu lavastusi – kehtib ka pedagoogikas. Loeb
tulemus. (Praegushetkel võib mõni küll ka oskamatuse ja harimatuse meetodiks
kuulutada, aga tulemuse asemel kõlab siis tühi kaagutamine.)
Loominguline sisekonkurents toimib teatrikooliski. Mida
lähemale lõpetamisele, seda tuntavamalt. Kuid äärmustes võib sel peale stimuleeriva
ka destruktiivne ja segav tähendus olla. 16. lend pole äärmuslik olnud. Töötas
üksmeelselt, üksteist hoidvalt ja toetavalt.
See on tänapäeval kahjuks küllalt erandlik (tekitab
õppejõududes positiivset nostalgiat). Ühtse tegutsemise vaim kergendas ka “problemaatilisemate”
õppurite kaasahaaramist: lõpetamisel oli tase üsna ühtlane. Kes ajakirjanikest
praegu “tippe” loetleb, ei teagi, et mõni nimetatutest on ka küsimärgi all
olnud.
Ühtse pere kodu- ja turvatunne, mida kooliaeg andis,
peaks teatrielu tänases turumajanduslikus julmuses sisemist pidet pakkuma. Neid
noori pole ka seni kasvuhoones hoitud, aga võib-olla on neis vähe praegusele
elule omast agressiivsust, et läbi lüüa?
Ei taha kedagi idealiseerida ega ka võimalike ohtude üle
ette oiata: elu näitab.
Uus lend on sisuka töö võlust maigu suhu saanud. Kõik
diplomitööd olid kujunemiseks olulised ja neid on avalikkuses arutatud – siin
pole koht tagantjärele üksipulgi vaagida.
Olen rõõmus, et “Tuhkatriinumäng” neile omaseks ja
tänase tähenduse sai. Et viimase-hetke improvisatsiooniline “Nukkude akadeemia”
(mis siis, et ebaühtlane) nii puhast lusti, kena stiilitaju ja – ootamatult? –
igavese armastajapaari hingekriipivalt tõsiseltvõetavat silmsidet sisaldas.
Näitleja peab olema ülitundliku, aga terve närvikavaga. Praegu eriti, kui
lõdvameelne massiteave aina haigluse ja igasugu mutantluse ümber kiheleb (eks
“rikaste ja ilusate” ja edukate eputav klantspakend lähe ju kiiresti igavaks).
Mis meiega lahti on, peaks küsima, et loomuldasa
vahetud, avalad, heasüdamlikud ja puhtameelselt usalduslikud noored inimesed
peaaegu et vanamoodsaina ja harjumatuma tunduvad? Ega need jooned siis elust
kuhugi kadunud pole, aga praegu on vaja isiksuslikku küpsust ja siirast
julgust, et neid avalikkuse ees avada (seevastu
hingesaasta ja pervessuste paljastamine kipub kunstis nagu kohustuslikuks
muutuma?).
Teater pakub samastumisvõimalust ka neile, kes on vähem
julged sissesöödetud massihoiakutest lahti ütlema. Arvan, et ka sellepärast on
16. lennul olnud palju oma noort publikut.
Diplomilavastustest tundusid eriti olulistena “Kolm õde”
ja “Põud ja vihm...”. Neis on tundlikku ajastutaju ja mitmemõõtmelisust (ega
siis loomulik ja siiras pea lihtsameelsust tähendama!).
“Kolmes ões” – nagu kohati isegi “Romeos ja Julias” –
peegeldus nüüdiselu liikuvus ja ... mingi kummaline põgusus. Tunnete lavaline lahtimängimine, nn suurde plaani toomine
mõjuks praegu vist juba ülerõhutamisena. Psühholoogiline teatrilaad on taas
muutunud. Intiimselt värelevad hingeliigutused mööduvad hetkelise puudutusena,
neile ei keskenduta. (Räägin muidugi heast
teatrist.) See pole mitte pealiskaudsus, vaid inimese poolalateadlik
kaitsemehhanism. Enesekaitserefleksist tulenev kartus millessegi liialt süveneda – olgu inimvahekordadesse,
tundeisse... hirm puruneda, põhjatusse langeda, kui peatuma ja järele mõtlema
hakata. ¦apiro paarikümne aasta tagustes T¨ehhovi-lavastustes teadvustasime
endale paratamatuse, et ei suuda elu kiireneva pidetuse ja heitlikkusega
kohaneda. Nüüd elatakse juba harjumuslikult
koos selle tundega – ollakse kohanematusega konanenud? Sellest ehk Pedajase
lavastatud “Kolme õe” põgusad, hetkelised haakumised, puudutused, virvendused,
kus miski sünnib – ja kohe hajub. Teistmoodi T¨ehhov, kummastav, elu
juhuslikkustele alluv, tuulekandlena vibreerides vaatesaalist, s.o elust
impulsse vastuvõttev teater. Mis ei välista tundesiirust, inimestevahelist
soojust, mõistmist.
Just “Kolmes ões” on üllatavalt palju mõistmispüüdu –
isegi traditsiooniliselt-üheselt “paha” Nata¨a puhul. Selles lavastuses on
etenduste käigus tekkinud ka huvitavaid sisemisi liikumisi-muutusi, sõltuvalt
osatäitjate endi kujunemisest. (Teisalt on see vähendanud lavastusterviku
stabiilsust, on olnud ka “ärakukkunud”, mitte käivitunud etendusi.)
“Põud ja vihm...” on minu meelest Normeti tänini parim
lavastus. Ja kursusele eriti oluline. Näidendi mõtteilma ja keele omakstegemine
on juba ise väärtus, nende elav
saalivahendamine samuti. Kui korduvalt vaadata, tõusevad ka mõned puudujäägid
silma ette, aga esimene kord oli tõeline elamus. Kuidas “matsi põhja”, mis meil
jätkuvalt geenides on, tänaste noortega lavale tuua? Teatraalse märgina,
stiliseeringuna? Toompea tinglik väikelava andis võõrituse, mis sisemist tõesust esile tõstis. See oli
hea lahendus: rikas sõna ja näitleja elav kujutluspilt kunstiliselt tajutud
reaalsust esile manamas. Nagu oleksid nii autorid kui ka tegijad ikka veel
pisut seda Tammsaare-usku, mis oletab, et just talupoja, matsi “kaudu õnnestub
meil kõige kergemini euroopalise intensiivsusega kui mitte mõtelda, siis vähemalt
tundagi”?
Hea, et ei püütud vanadust väliselt mängida või pelgalt
“tüüpi teha”. Nooruke teatrikooli poiss istub vanaperemehena teatraalselt
tingliku talulaua otsas ja uurib ajalehest sajandialguse maailmapõlengu lõhnaga
sündmusi – ja ma näeks nagu läbi tema
sisemise tunde eelmisi põlvkondi, neid tegelikke vanamehi, põlvest põlve.
Kleenuke linnatüdruk tõstab oma murelikud talumemme silmad – ja ma usun teda.
Ainus, mis läbi muutuvate aegade, teatrilaadide ja
väljendusvahendite laval alati mõjub,
on inimlik ehtsus. Et see jääks!
Elu me ümber teatraliseerub üha enam, agakahjuks mitte
selles kenas renessansi-aegses mõttes, mil öeldi, et “kogu maailm teeb
näitemängu”. Enesemüümise sunduses ja hädas, kus igaüks peab oskama end ise
efektselt välja pakkuda ja üles kiita, haaravad teisedki kunstialad
(poliitikateatrist rääkimata) aina (palaganliku) teatritegemise ja etendamise
järele.
Sellel taustal tulebki teatrikoolis, et elu tasakaalustada, sisendada küll
toimetulekuvalmidust ja loovat eneseusku, aga mitte enesemüümise osavust!
Töölesuunamist enam pole. Ent see lend on tervikuna ilma suurema kära ja
reklaamita kindlustatud lepingutega kutselistes teatrites. Järelikult: on võimalik end ka teisiti ja veenvamalt
maksma panna kui “kõik müügiks” ideoloogiaga.
Tänases kontekstis võikski teater olla mõnes mõttes
ehtsam ja tõesem kui elu ümberringi ning pühenduda sellele, milleks on
võimeline ainult teater. Mida rohkem
odavat väljamüüki ja pealispinnavahtu, seda kaugemale kaob meist põhiline. Teater aga suudab ilmsiks
teha kõige tähtsama, mis silmale nähtamatu. Väärtused, mida me elus alati
märgata või hinnata ei oska. Võib väljendamatut väljendades kinnitada lootust
ja eluusku.
“Vastupanuliikumine” kõlaks täna liiga pateetiliselt.
Pigem vaikne vastukaal eluprahi
häbitule esiletükkimisele – nii võiks ehk selle lennu sõnumit sõnastada.
lea tormis
16. lend Eesti teatrites:
Liisa
Aibel – “Endla”
Ago
Anderson – “Endla”
Margus
Jaanovits – “Vanemuine”
Diana
Konstantinova – “Endla”
Riho Kütsar - "Vanemuine"
Katariina
Lauk – Noorsooteater
Tõnno
Linnas – “Endla”
Mait
Malmsten – Draamateater
Triinu
Meriste – Noorsooteater
Helena
Merzin – “Vanemuine”
Ain
Mäeots – “Vanemuine”
Tarmo
Männard – Noorsooteater
Andres
Puustusmaa – Draamateater
Elina
Reinold – Draamateater
Indrek
Sammul – Noorsooteater